“Valga valgeks majaks” kutsutud haridustempel plaaniti esialgu reaalkooliks. Hoone asukohaks valiti Pipraoja tagune krunt Vladimiri tänava künkal, kus asusid kasarmud. Algprojekti koostas Riia õpperingkonna kogenud arhitekt A. Kieselbasch.
G. Hellat valmistas linnavalitsusele kinnitamiseks vajalikud joonised ilma alglahendust muutmata. Eeltöid alustati juba 1910. aastal. Nurgakivi pandi 13. juulil 1914, hoone ise valmis 1915. aastal ja sõjatingimustes võeti kohe kasutusele laatsaretina.
Ehitis on kolmekorruseline, kõrge soklikorrusega. Tänavafassaad on sümmeetriline. Laia kuid vähe eenduvat keskrisaliiti ilmestab peasissepääsu portaali kujundus joonia stiilis sammastega. Selle stiili elemente esineb Valga linna arhitektuuris mujalgi (Jaani kirik, Saksa pank, tütarlaste gümnaasiumi stiliseeritud voluudid). Ehitist on peetud uusklassitsistlikuks. Hoone keskel asuv pikk koridor juhtis kahel pool asuvatesse avaratesse klassiruumidesse. Hoone keskosas teisel ja kolmandal korrusel asub võimla ja saal. Kui siia juurde lisada veel keskküte ja dušširuumid, võib julgelt väita, et hoone oli oma ajast tublisti ees. Taolisi koolimaju ehitati veel ka peale Teist maailmasõda.
1923.aastal kolis majja Valga Poeglaste Gümnaasium, mis 1933. aastal nimetati ühisgümnaasiumiks, 1938. aastal aga reaalkooliks. 1946. – 1978 aastani asus siin Valga I keskkool, seejärel II 8-klassiline kool.
Tänapäeval tegutseb siin Valga Põhikool.
Valga poeglaste gümnaasiumi lõpetajatest on tuntumad luuletaja Bernard Kangro (1929), skulptor Elmar Rebane (1927), klaasikunstnik Maks Roosma (1931), ajaloolane Artur Vassar (1930) ja teised.
