Ajalugu

Hans Einer (1856-1927)

Hans Einer sündis 17. juunil 1856. aastal Tartu kreisis Sangaste kihelkonnas Uniküla valla Kingo talu rehielamus. Ta oli rendiperemehe Matt Eineri pere eelviimne, kaheksas laps. Tema ema, Leena Lilleallik, oli Patküla valla Riiska talu peretütar.

Kingo rehielamus peerutule valgel möödus ka Hansu lapsepõlv. Oma vanemaid pidas Hans vagadeks ja jumalakartlikeks inimesteks. Igal pühapäevahommikul pidas isa, enne kui einet võeti, palvetunni. Muidu oli ta üsna äkilise iseloomuga mees, sai ruttu pahaseks, aga sama kiiresti võis ta jälle lahke olla. Ema oli seevastu tasane, õrna iseloomuga, kelle suust ühtegi paha sõna kuulda ei olnud.

Lugemisoskuse omandas ta kodus juba 7-aastasena. Koolitee algas Hansul Uniküla vallakoolis ja jätkus Sangaste kihelkonnakoolis. Vanemate varase surma tõttu (isa suri 1871. aastal ja ema kohe aasta hiljem) polnud kooli eeskujulikult lõpetanud noorukil võimalik õpinguid jätkata. Tänu Uniküla mõisaomanikule Balthasar von Campenhausenile, kes tasus Hansu koolitamiskulud (120 rubla aastas), sai püüdlik noormees jätkata õpinguid Cimze seminaris, kuhu ta asus õppima 1874. aastal. 1878. a sooritas ta seal edukalt lõpueksamid ja asus õpetajana tööle Tori kihelkonnakoolis.

1880. aasta augustis määrati aga 24-aastane noormees Valga Linna Peetri Kirikukooli juhataja kohale. Tegu oli esimese eestikeelse kooliga Valga linna ajaloos üldse. Lisaks kutsus Jānis Cimze Eineri andma eesti keele tunde oma seminaris. Koolijuhataja ja õpetajana töötas Hans Einer Peetri Kirikukoolis aastatel 1880-1891 ja 1894-1906, seega kokku 23 aastat. Tuleb mainida, et Eineri kooliks kutsuti seda kooli edasi ka siis, kui Einer ise seal enam ei töötanud.



Hans Einer nooremas eas


Valga Linnakool (praegune Valga Muusikakool). Kool, kus Hans Einer lisaks oma koolile 31 aastat usuõpetuse ja eesti keele tunde andis (1886 – 1917).

Lisaks Valga linna Peetri Kirikukoolile andis Einer oma elu jooksul tunde veel mitmetes Valga linna koolides: Valga Linnakoolis, tütarlaste elementaarkoolis (hilisemas tütarlaste progümnaasiumis ja gümnaasiumis), Valga Raudtee-algkoolis ja Valga Reaalkoolis. 1918. a detsembris põgenes Hans Einer lähenevate punavägede eest Tallinnasse, kus asus töötama Elfriede Lenderi Eragümnaasiumisse, kus töötas vaid ühe kuu (jaan - veebr 1919), kuna tervis ei pidanud enam vastu. „Ära tundes, et neljakümneaastase koolis töötamise järele kurk ja kopsud sedavõrd ärakulunud olid, et nendega edukas tunniandmine raske ja elukardetav, jätsin raske südamega oma elu-tööala maha,“ tunnistas Hans Einer ise.

Oma elu lõpuaastatel töötas Einer lühemat aega rahandusministeeriumis laeka- ja varahoidjana ning Valgas aktsiisikontrolörina.

23. veebruari õhtul 1927. a suri Hans Einer 71-aastasena raske haiguse tagajärjel (juba pikemat aega olid talle probleeme põhjustanud nii kopsud kui süda). Einer maeti suure rahvahulga saatel oma pere platsile Valka Luke kalmistule, üsna lähedale oma õpetaja, Jānis Cimze hauale.

 

Hans Eineri kooliõpikud ja muud kirjatööd

Eesti hariduslukku on Hans Einer ennast kirjutanud kolme eesti keele grammatikaõpikuga, mis olid kasutusel ligi 40 aastat (1880. aastate keskpaigast kuni iseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastateni). Kahjuks ei ole Eesti pedagoogikaajalugu käsitlevates töödes Eineri õpikud väärilist tähelepanu leidnud.

Veel 1886. aastaks ei jõudnud meie tolleaegsed keeleteadlased (J. Hurt, K. A. Hermann, M. Veske jt) üksmeelele eesti keele normeerimise (ühtlustamise) osas, mistõttu paljud kooliõpetajad õpetasid eesti keelt nii, nagu heaks arvasid. Olukord paranes tänu praktikutest kooliõpetajatele, kes samuti hakkasid omi õpikuid välja andma. Üks neist oli ka Hans Einer.

 

 

„Lühikene eesti keele õpetus rahvakoolidele“ esikaas. Tartu, 1885.


Oma grammatikaõpikuid koostades toetus Einer K. A. Hermanni töödele, ent tõi sisse rida uuendusi. Nii võttis ta kasutusele kaudse kõneviisi vat-lõpulise vormi. Eineri õpikud paistsid silma oma selguse, ülevaatlikkuse ja näitlikkusega. Sageli ilmestas ta tekste näidetega eepostest, rahvaluulest ja poeesiast. Õpikust tehti lausa 9 kordustrükki (esmatrükk 1900.a), viimane 1923. aastal.

„Eesti keele õpetus algkoolidele“
esikaas. Tartu, 1902.

Sellestki õpikust valmis 8 kordustrükki (esmatrükk 1905. a, viimane 1920. aastal). Seega olid Eineri eesti keele õpikud vägagi populaarsed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui Einer vahetas välja C. R. Jakobsoni eesti keele õpikud, siis Eineri omakorda hiljem Mihkel Kampmaa oma suurepäraste õpikute ja lugemikega.

 

 „Eesti keele õpetus koolidele“ esikaas. Tartu, 1908.

Lisaks eesti keele õpikutele andis Einer välja veel teisigi raamatuid, tegeles tõlketööga ning tegi kaastööd ajalehtedele Sakala, Olevik ja Eesti Postimees.

1881. aastal ilmus H. Eineri poolt saksa keelest tõlgitud Otto Ruppiuse jutustus „Kolm päeva koolmeistri elust“. 1882.a nägi trükimusta „Maa all“ (ilmus Valgas Kajanderi kirjastuse poolt). 1897. a ilmus Frey, Johannese „Maa, kus Jesus elas ja teised ümberkaudsed maad: Reisijutustused Egiptuse-, Kanaani-, Siria-, Weike-Asia-, Greka- ja Italiamaalt“. Needki raamatud on tõlgitud saksa keelest.

1906. a ilmus Eineri poolt kirja pandud „Dr Martin Lutheruse Wäikene Katekismus seletustega“ rahvakoolidele.

 

Hans Eineri ühiskondlik tegevus

„Varsti tundsin aga ära, et kirikus ja koolis töötamisest Valgas eesti seltskonna loomiseks, kogumiseks ja kooshoidmiseks küllalt ei ole. Tuli veel palju muud teha. Maa, kus mul tuli künda, harida ja külida, oli täitsa uudismaa. Tööd oli palju, puudusid aga eestöölised ja juhtijad. Pidin igal alal, mis seltskonna loomise, kogumise ning kindlustamise poole sihtis, käed külge panema, eest tõmbama ja tagant lükkama, sellepeale vaatamata, kas mu aeg, jõud ja oskus ulatub või mitte. Pidin laulukoori kokku seadma ja juhatama, näitemängusid, mida Valgas eesti keeles veel polnud nähtud, toime panema, näitemüükisid kooli ülespidamiseks ja õppeabinõude muretsemiseks korraldama ja palju muud veel.“ Nii kirjutas Hans Einer ise enda tegemistest. Ja jõudis see mees tõesti erakordselt palju.

1881. aasta 7. veebruaril kanti Hans Eineri juhatusel Valgas Musse majas ette esimene eesti näitemäng. Tegu oli Johann Kanswey näidendiga „Mihkel ja Liisa ehk vaata, mis rikkuse ahnus võib teha“. Esimesele etendusele järgnesid üha uued ja uued etendused. Neist 2 uut näidendit etendusid lausa järgmisel päeval („Pärmi Jaagu unenägu“ ja „Jaska Härg“).

Samal aastal (1881) rajas Einer ka esimese eestlaste laulukoori Valgas, mida ta ka ise juhatama asus. Segakoor tegutses hiljem aktiivselt ka „Säde“ seltsi ja teatri juures.

Hans Einer oli 1925. aastal toimunud Valga esimese laulupäeva üks peakorraldajaid. Ürituse avas ta isiklikult.

Hans Einer oli ka üks Valga Eesti Karskusseltsi (VEKS) rajajatest. Mõte asutada Valka kohalikke eestlasi ühendav karskusselts tekkis juba 1883. aastal, kuid siis ei saadud selleks võimudelt luba. Uuesti kerkis see küsimus päevakorrale 1890. aasta lõpus. VEKS-i põhikiri kinnitati 1891. aasta jaanuaris. Seltsi esimeseks esimeheks valiti Hans Einer. Karskusselts ei tegelenud kaugeltki mitte ainult karskete eluviiside propageerimisega, vaid oli nii kultuuriselts, spordiselts jne. Karskusselts korraldas Valgas paljusid näitemänge, spordivõistlusi ja pidusid. Seltsil oli oma laulukoor.

 

Valga laulupeo rongkäik 14. juunil 1925. aastal.


Ka Säde seltsi tegevusega oli Hans Einer väga tihedalt seotud. Seltsi asutamiskoosolek peeti 1902. a veebruaris ja seda juhatas Hans Einer. Seltsi esimeseks esimeheks valiti dr Andres Alver, Einer jäi selle juhatuse pikaaegseks liikmeks. Säde seltsimaja valmis 1911. aastal.

1903. aastal valiti Hans Einer Säde Laenu- ja Hoiukassa üheks kolmest direktorist (ülejäänud kaks olid Johannes Märtson ja Tõnis Grünberg).

Lisaks kõigele juba väljatoodule jõudis Hans Einer oma elu jooksul aktiivselt osaleda Eesti Kirjameeste Seltsi töös, linnavolikogu töös (oli 1917. a lühikest aega ka Valga linnapea), osales Eesti-Läti piirikomisjoni töös jne.

Säde seltsimaja 1920. aastate algul.

(Kasutatud materjalid Valga Muuseumi kogudest)