Suudan Valga piires edukalt jala käia, kui just midagi väga kogukat vedada pole. Väike hommikune jalutuskäik äratab üles ja pärast koju minnes aitab tööstressi vähendada. Eriti kevadel. Kui aega, käin sörkimas, nädalavahetustel olen pigem maal ja õues toimetamas. Jalutan või jooksen koeraga, riisun, valmistan vaikselt maad ette.

Ilm mind üldiselt ei sega. Kui on hea kapuutsiga jope, on soojemapoolse ilmaga isegi vihmaga mõnus jalutada. Mõnikord suure sajuga jooksma ei tiku, aga tavaliselt õues olles sadu enam ei häiri, arvatavasti ikka viitsimise asi ja psühholoogiline aspekt ka. Autoga on nii, et muul aastaajal pole väga hullu, aga väikese distantsiga ei lähe auto talvel soojaks ja raiskab aega, kütet ning auto eluiga, parem kõnnin end siis ise soojaks. Talve ma väga ei salli ja siis olen kindlasti ka vähem õues, aga ikka proovin liigutada.

Mida rohkem liigutan, seda suuremas koguses ja mõnusamat toitu võin süümepiinadeta lubada. Lisaks on tunne pärast liigutamist nagu võitjal, olen ületanud iseennast, kasvõi õue minekuga (just linnas). Maal on lihtsalt mõnus õues toimetada ja värskust nautida. Talvel pärast lumeajamist on väga mõnust tunne sooja tuppa tulla.

Mul on „ei viitsi“ tunne kogu aeg, väga paljude asjadega. Selle puhul aitavad mitu tehnikat. Väga ebameeldivaga aitab mõte, et homme samal ajal on kõik läbi (eksamid, koolitused ja väga kehvad hetked võistlustel ka). Mõnikord lühendan seda aega, et tunni aja pärast näiteks on kõik läbi. Kui on puhas viitsimise viga, siis võin premeerimisega end meelitada: pärast trenni on hea kulutatud kaloreid vaadata, lisaks võin olla uhke, et end sundisin ja tegelikult ju väga hull polnudki. Mina pean end siin Valgas üsna üksi sundima, aga õpilastel on kerge: kamp kokku ja Selveri asemel näiteks Tartu poole kergliiklusteele rattaga sõitma või jalutama. Kõndimise kõrvale saab klappidest alati mõnusat muusikat kuulata (aga vaid ühest!). Koos liikudes saab juttu ajada ja muredki ära rääkida, siis on efekt mitmekordne. Kõige parem mitteviitsimise peletaja on lemmikloom. Kel koer, see võiks mõelda ka nukrale loomale, kes muidu õue ei saa.

Tegelikult ongi oluline arvutist välja tulla, sest see on juba suur samm tervise suunas – rüht, silmad, käeliigesed ja vaimne tervis on väga tänulikud, kui teha lihtsalt korraks midagi muud. Lisaks on ajul vaja teistmoodi tegevust, siis on aju terav, seega ei maksa ütlust "Terves kehas terve vaim!" alahinnata.

Raili Jahtmaa, maateaduse ja loodusõpetuse õpetaja