Murrumetsa katab sügis.
Metsast vastu vaatab nugis.
Pühajärves puhas vesi,
matkame siin mitmekesi.
Ilus koht ja värske õhk,
looduspargis kõrgrõhk.
Õunal on siin õunamaitse,
sest et siin on looduskatise.
30. septembri koolipäev oli meile teistmoodi – esimene õppetund, kiirelt bussi ja sõit Otepääle, Murrumetsa matkarajale. Meid ootas kaunis sügisene mets oma salapära ja kargelt päikeseliselt sillerdava Pühajärvega.
Koos arutlesime viimase jääaja teemadel ja otsisime loomade jälgi. Selgrootutest märkasime sääski, ämblikke, sipelgaid, üraskeid, kiile ja teisi pisikesi tegelasi. Selgroogsetest oli keegi poetanud maha toidujäätmed või väljaheiteid. Infotahvlitelt saime teada, kellega metsas on lootust kohtuda. Olgu see siis rebane või kits, punarind või pasknäär.
Valisime igale nädalapäevale ühe puu. See ülesanne polnud sugugi lihtne, puude lehed on omavahel nii sarnased. Hoopis lihtsam oleks olnud maapinnalt rohttaimi korjata, sest maasikat ja ristikut ju teavad kõik.
Matkasime ja luuletasime kuni jõudsime päeva atraktiivseima tegevuseni – seiklusparki. Olime väga kannatlikud, sõbralikud, abivalmid, nii, et kõik ronijad-turnijad said eduelamust nautida.
9.a ja 7.a klasside õpilased