4. detsembril toimusid 6.c, 5.b ja 9.b klassides tunnid külalisõpetajaga. Õpetaja Esta Metsaga tegime
virtuaalse jalutuskäigu mööda vana Valga tänavaid. Alustasime teekonda raudteejaamast.
1895. aastal ehitati Pihkva-Riia raudtee, raudteejaama hoone oli täiesti erinev praegusest. Vanasti oli
turuplats Isidori õigeusu kiriku ümber.
Algul olid tänavad munakivisillutisega, asfalt pandi maha 1938. aastal. Sel ajal meeldis inimestele
kuuluda vabatahtlikesse seltsidesse, nii oli Müllerson Valgas vabatahtlike tuletõrjujate pealik.
Marta Pärna oli kõrgelt haritud naine, kes oskas viit võõrkeelt (inglise, saksa, itaalia, gruusia ja vene
keelt). Ta rändas palju ringi, oli rikastes peredes koduõpetaja. Säde Seltsimaja on aga praeguse Valga
Kultuuri- ja Huvialakeskuse vanaema. Tegevus toimus seal eesti keeles. Populaarsed olid maskiballid.
Seal, kus praegu asub Neulandi mälestussammas, oli enne kirik. See oli puust ja põles maha.
Arstid oli jõukad inimesed, nii näiteks kuulus arst Adam Morelile maja, kus praegu asub
noortekeskus. Lõvidega maja kuulus hambaarstile.
Algul olid linnas tänavad ühes osas, pärast tekkis juurde jalakäijate osa. Tänavad olid puhtad.
Endine maavalitsuse hoone oli Saksa Panga hoone. Kesk tänav oli vanasti väga kitsas. Praeguse
muusikakooli majas asus Valga Linnakool, kus õpetas Hans Einer. Eineri loodud oli eesti keele
grammatika õpik, millest ilmus mitu kordustrükki.
Valga Jaani kirik on väikese „kiiksuga“, nimelt saali osa on ovaalne.
Ramsi veski, mis asus Pedeli ääres, on nüüd hävimas.
Pedeli ümber asuvatel majadel oli ümber tara, sellega saadi endale isiklik supluskoht. Siis polnud
kombeks avalikus kohas supelda.
Valga linna sünnipäev on 11. juuni 1584. Linnaõigused andis Valgale Poola kuningas Stefan Batory.
Sellekohane ürik on säilinud Riias arhiivis. Linn võis ise makse koguda, ise õigust mõista ja kord
nädalas laata pidada.
Selveri parkla asemel oli pritsikuur, mille kohta on Valga Muuseumis säilinud klaasnegatiivid. Tol ajal
ei tehtud värvifotosid, kuid fotograafid olid väga osavad koloreerimises. Tulekahju korral kogunesid
vabatahtlikud pritsimehed, hobune rakendati vankri ette. See võttis aega ja et majad olid puust, võis
tulekahju suuri alasid maha põletada.
Praeguse Metsise asemel oli suvekohvik. Pedelil on säilinud sild, mis kandis Mususilla nime, sest sellel
oli kombeks romantilisi kohtumisi teha.
Esta Mets arutles õpilastega, miks üldse on vaja ajalugu. Ta ütles, et tark õpib teiste vigadest,
rumalam oma vigadest.
Oli nauditav teekond vana Valga tänavatel. Täname õpetajat!